"Ostsin jahu, suhkrut ja mune ning otsustasin lastele pannkooke praadida...

Kui ma Cindile oma plaanist rääkisin, polnud ta sugugi vaimustuses. Ta tõmbas külmiku lahti ja osutas kirevale karbile:"Vaata, meil on külmutatud pannkoogid olemas, need võib mikrolaineahjus soojaks lasta." Kohmetunult kinnitasin, et kavatsen oma plaanile siiski kindlasks jääda. Tema vaidles vastu:"Ma ei usu, et lapsed su pannkooke üldse söövadki, nad pole isetehtud kooke varem saanudki."
     "Aga Cindi, sa ju ise tahtsid, et ma kodus süüa teeksin? Nii sa mulle alguses ütlesid!" vaidlesin vastu. Seepeale andis ta järele:"Hea küll, eks tee siis." Õnneks sõitis perenaine kodunt minema ja köök jäi meie päralt.Tooraineid välja valades panin tähele, et suhkrukristallid on hoopis teistsugused kui koduses Eestis. Ka munakollane polnud mitte harjumuspäraselt kollane, vaid imelikult sinakasoranž.
     Lapsed seisid väikeste toolide peal mu kõrval ja jälgisid huviga. Näitasin neile, kuidas suhkrust, jahust ja munast tainas tehakse. Kui koogid pannil särisema hakkasid, särasid ka laste silmad. Pole ime: nende ema oskas ainult muna praadida, ülejäänud söök tuli säilitusaineid täis topitud purkidest. Nad tõesti polnud midagi sellist kunagi varem oma elus näinud. Alek ja Mikinzi rippusid mu seelikusaba küljes nagu kaks näljast šaakalikutsikat. See, millise isuga nad kooke hävitasid, lõi mind pahviks. Olin alati mõelnud, et nad on närva isuga lapsed.
     Kui Cindi koju tagasi jõudis, seisatas ta uksel ja ütles peale väikest pausi:"Oh my God, it smells like food!" (Oh mu Jumal, siin lõhnab toidu järele!)."
 
 
See väike katke pärineb Kersti Dennis' e raamatust "Minu Las Vegas". Jah, ma plaanisin esiotsa siia kirja panna palju dramaatilisema lõigu, et oleks võimalik aru saada, milliseid drastilisi läbielamisi raamatu autoril Las Vegases ette tuli, aga..... Ma otsustasin hoopistükis ühe südamliku lõigu kasuks. Muide, see on vist peaaegu ka ainumas tolle hirmuäratava lapsehoidja perioodi kontekstis. Kui te nüüd arvate, et tegemist on tüüpilise öökapi raamatuga, siis te eksite! Kaugel sellest! Kui te raamatut "Minu Las Vegas" õhtul voodis lugedes "mõnusaks uinutajaks" peate, siis valmistage ennast ette selleks, et te nagu hiirt jahtiv öökull üleval istute ja lehekülg lehekülje järel põnevaid sündmusi endasse ahmite. Isegi, kui liivaterad silmis juba hõõruvad ja kell näitab armutult südaöist aega, ei suuda te toda kaasahaaravat ja suurepärase voolava tekstiga kirja pandud raamatut öökapile tagasi panna. Te lihtsalt mõtlete, et okei... see on nüüd küll viimane lehekülg ja siis ruttu magama. Teie suureks  kurvastuseks aga tekib meeletu soov teada saada, et kuidas lood edasi arenevad ning taas haaravad sündmused kaugel Ameerikas teid oma kütkeisse. Ja nii varaste hommikutundideni välja. Kui raamatu kaaned sulgete, on äratuskella helinani jäänud vaid loetud minutid.... :D
 
 
 
Kersti Dennis ja "Minu Las Vegas".
 
 
Hiljuti helistas mulle üks väga armas sõber, keda ma polnud enam ammu näinud. Ta teatas, et on kutsutud Kersti väikese tütre Sofie sünnipäevale ning, et kuna me pole Kerstiga ammu kohtunud, siis kas me ei sooviks abikaasaga kaasa tulla ning talle väikest üllatust valmistada.Tema pani mulle ka mõtte pähe raamat ühes võtta ja autogrammi nõutada.  Hoobilt käivitus minus "vana pessimist" isiklikult ja ma hakkasin vaikselt ära laveerima. Armas sõber aga ei lasknud eriti kõrvale põigelda ja nii me minekus kokku leppisime. Ma lihtsalt arvasin, et.... nii ammu pole näinud....et ehh kes mind ikka enam mäletab....  ja noh... nii edasi.... :) Valesti arvasin! Seda, kui soe ja ülimalt sõbralik inimene on Kersti, ma teadsin juba siis, kui ta  polnud veel Ameerikasse sõitnud. Kõik need aastad "karastumist" teisel pool maakera pole aga tolle armsa inimese suhtes mingit "laastamistööd" teinud, sest needsamad naeratavad soojad silmad ja südamlik kallistus võtsid meid ka Sofie sünnipäeval vastu. See kohtumine oli ülimalt armas, rääkimata veel ka teistest armsatest inimestest, keda ma polnud samuti väga ammu näinud.  
 
 
 

Mina ja Kersti.
 
Siin ma siis nüüd olen ja kinnitan teile, et "Minu Las Vegas" on väärt lugemine ja ma soovitan soojalt toda raamatut . Ma ei propageeri seda sugugi mitte "tutvuse poolest" (okei, seda ikka ka :P), vaid nii nagu raamatu pealkiri ütleb "Tõsielu tuhkatriinulugu", täpselt sedamoodi kogu Kersti elu Las Vegases ka tundub. Põnev, glamuurne, naljakas, südamlik, uskumatu, vihale ajav, kummastav - ja veel nii mõndasid muidki märksõnu sisaldav teos. Lugege ja te ei kahetse! :D
 
(PS! See on esimene postitus, kus fotod pole mitte minu, vaid mu abikaasa tehtud).
 
Kõike kaunist!

Categories: ,

2 Responses so far.

  1. Unknown says:

    Kallis Rita! Aitähh sulle! Väga armas jutt! Loen huviga sinu blogi ja imeteln pilte! Jõudu ja jaksu sulle :)
    Kas nüüd kohtume Merje juubelil, 30. august ?

  2. Rity says:

    Oh milline super energialaks mulle! :D Ma olen nii õnnelik ja tänulik! Suur, suur aitäh armsate sõnade eest!!! Selle viimase kohta ma ei oska veel miskit kosta... ;)

Leave a Reply